Millegipärast on viimasel ajal kirjutamise osas suur laiskus kallale kippunud. Näitan näpuga oma krõbiseva-valutava kurgu ja valutava pea suunas. Ma ei ole veel terveks saanud.

Niisiis, üleeilsest võib T-d nimetada üheksakuuseks. Kolm neljandikku esimesest eluaastast selja taga. Ta ei ole enam eriti beebi. Vähemalt ei vasta ta minu ettekujutusele beebist, kes lamab ja vaatab uudistavalt ringi ja on passiivne tegelane. T ei ole kohe mitte passiivne. Ta ärkab hommikul kuue-seitsme vahel ja kohe on vaja minna uurima. Kõigepealt akna juurde, aknast välja vaatama. Seal võib ju olla rongi, või autot. Ma kahtlustan, et esimene sõna võibki olla midagi rongi moodi.

Mis siis üheksandat kuud iseloomustab? Tasakaalu harjutamine vast. Ei, ta ei seisa iseseisvalt (kui just mitte millisekundeid lugeda). Seismine teda ennast nii ilmselt ei huvitakski. Pigem ikka ise ilma toeta liikumine. Lemmikmänguasjaks on olnud uksed. Esialgu uuris ta nende liikumist. Minu hämmastuseks ei ole ta eriti haiget nendega saanud. Ta oskab ust lükates arvestada iseenda asukohaga. Võib-olla näppude vahelejäämise koha pealt ei ole tal palju kogemust. Ent selle tulekuga on veel aega. Viimasel ajal kõnnitakse uksega kaasa ja lükatakse ja tõmmatakse seda.

Veel meeldivad talle karbid ja taburetid. Ühte paraja kõrgusega karpi oleme toas hoidnud just sellepärast, et sellele toetudes on hea kerge mööda tuba ringi rännata. Lisaks sellele meeldib T-le teleka taha ronida. Seal on triibuline muster ja juhtmed. Aga võib-olla meeldib talle sealt äratõstmine, sest iga kord sinna ronides tullakse teda sealt ära tõstma. “Ei tohi!” peale naeratab ta, justnagu oleks teda kiidetud.

Mulle tundub, et ta on hakanud palju rohkem naeratama. Vähemalt mulle ja issile. Võõraid inimesi vaadatakse üsna kaua, enne kui julgetakse neile naeratada. Samas tänaval vastab ta naeratusele üsna kiirelt. Issi on väga tähtis. Ta oskab juba kuulatada issi kojutulekut. Kord kolistas naabrimees võtmetega kõvasti ja kohe jooksis T ukse juurde ja oli väga imestunud, et ei olnudki seal kedagi.

Veel tutvusime selle kuu jooksul trepiga. Ei ronitud kõrgele, selle jaoks on vist veel vara. Ent trepi peal ronimine on tutvustanud üldse ronimist. Voodi pealt on leitud otsetee arvuti klaviatuuri juurde – üle tumba. See moodustabki väikese trepitaolise tee.

T sööb üsna korralikult. Kogused ei ole muidugi suured, ent kauss saab ikka enamasti tühjaks. Lähevad nii pudrud, püreed, kui kahvliga peenestatud kartulid-porgandid ja liha. Lisaks oskab süüa leiba ja on nätsutanud toorest porgandit ja kapsast ja õuna.
Päevase magamise osas oleme leidnud kompromissi: kaks pooletunnist uinakut päeva jooksul. Ma isegi ei viitsi teda eriti  rohkem uinutada, sest sellel ei ole erilist mõtet. Ööd on muidugi  kohati keerulised. Aga ei olegi ju keegi lubanud lihtsat elu…

Advertisements