Reedel jäi R haigeks. Ega minagi ennast tervena ei tundnud. T ilmselt pääses kergelt-kergelt nohuse nina ja natukese köhaga. Issil-emmel oli mõlemal kurk valus, nohu, palavik ja pea ja liigesevalu. Minu elu tegi veelgi raskemaks neljapäeval väljatõmmatud hammas. Oi kui raske on siis, kui mõlemad vanemad on haiged. Lapse jaoks jääb jõudu minimaalselt, magasime vahetustega ja teine siis kuidagi tegeles T-ga. Mõtlesin tõsiselt oma ema appikutsumisele. Lõpuks siiski loobusin sellest ja saime ilma ka hakkama. Täna on juba parem. R on tööl ja ka minu enesetunne on talutavam.

T plaksutas eile esimest korda täitsa ise. Selle peale sai ta meilt mõlemalt kiita. Täna plaksutas ka. Viimastel päevadel harjutab T tasakaalu ukse najal. Ma tean, et ta on piisavalt ettevaatlik. Niisama lihtsalt ta juba ei kuku. Nüüd toetub ta ukse najale ja lükkab ust siis enda poole ja endast eemale, liigub siis uksele toetudes edasi ja lükkab või tõmbab jälle. Varem lükkas ta hooga ust, lasi siis neljakäpakile ja kappas uksele järele. Nüüd siis nii.
Voodi peal olles on T-l hea vaadata aknast välja. Huvitav on ju rongi vaadata möödumas. Tavaliselt oleme mina või R ikka läheduses, et ta ei kukuks voodist alla. Eriti ei ole vist vaja läinud. Ta ei ole väga servale tulnud. Nüüd tuleb ja me oleme ta alla aidanud. Keerame tagumiku ette ja toetame alla libistamisel. Näeb, kui kiiresti ta selle triki siis ka omandab. Igatahes tundub see talle meeldivat.

Advertisements