Suve lõpetuseks ja ühe ammu antud lubaduse täitmiseks käisime siis augusti viimasel pühapäeval Otepääl. Külas ja selle väikese armsa linnakesega tutvumas.

Hoolimata närvilisest hommikusest askeldamisest on minu arvates mõnus astuda hommikul bussi peale ja sõita kuskile. T magas bussis kenasti. Tunnine sõit “tunne oma kodumaad” stiilis bussis on tegelikult täpselt paras. Meie võõrustaja oli meiega samas bussis, nii sai sõidu ajal magusasti juttu puhuda ja sõit ei olnudki üldse nii pikk.

Otepää on üks väike armas linn. Mina ei olnudki varem sinna sattunud. Heivi tegi pizza ja meil oli kohupiima-virsiku kooki. Seejärel tegime väikese ekskursiooni. Nägime koolimaja. See on neil uhke ja ilus.uhke koolimaja neil seal

Edasi jõudsime suusastaadionile. Pühapäevasel päeval oli linnakeses vähe inimesi ringi liikumas. Need, keda nägime tegelesid enamasti spordiga: jooksid, sõitsid rattaga, müttasid seikluspargis. Suusastaadioni läheduses nägime parklas sellist pilti.nimelised parkimiskohad

Edasi läbi seikluspargi Linnamäele. Mulle meeldivad mäed. Ma küll kardan kõrgust, kuid vaated kõrgelt kaugele pühivad kartuse meelest. Hea küll, meil ei ole mägesid, aga need künkadki on hingematvalt ilusad.Linnamäel

Ringi lõpetasime kirikuga. Ilmaga vedas meil nii palju, et vihma saime alles teel bussi peale. T pidas hästi vastu, magades terve tagasitee bussis. Ühepäevase külaskäigu saab väga hästi teha nii, et käru ei vea kaasas. Piisab külast, kus saab liikuda, süüa ning kõhukotist-kandelinast uinakute ajaks. Nii võib teine kordki kuskile minna.

Advertisements