Virisemine sellisel kujul ilmselt aitab. Mõtlen ise asja selgeks ja teen parandusi.

Meil käib sahtlisõda. Sõda on küll palju öeldud, aga ikkagi. Sahtlid on huvitavad, samuti nende sisu. Sisu aga paraku keelatud. T tirib kõigest jõust sahtleid lahti, mina hoian kinni. Kui miskit sahtlist näppu jääb, siis minnakse kiiresti sellega minust kaugemale. Siis saab seda kauem uurida. Nii vahva. Ajalehtede käristamine on ka mõnus. Ja kui väike tükk kätte saadakse, tuleb ka kaugemale minna emast. Ema ju korjab kõik suhutoppimiseks parajad väikesed tükid ära. Õnneks ta suuri tükke suhu ei kipu nii väga toppima, seega nendega saab veel mängida. Veel on huvitav pliidi uksega lõgistada. Pliidil on koguni kahes kohas huvitavad lõgisevad uksed. Puude koht oli ammu teada, aga paar päeva tagasi avastati ka ahju uks. Praegu on nendega hea lõgistada, tuld ju ei tehta. Need tulevad lahti ka, aga siis pannakse see iga kord kiiresti kinni.

Nädalaga on T taas õppinud ise mängima ja selles mõttes on rahu jälle tagasi tulnud.

Natuke huvitavaid leide ka linna pealt. Käisin neljapäeval Plaskus Walkingis. Mõttega, et T-le jalanõud leida. Seal on üsna kitsas. Ka niisama on kitsas. Aga käruga on kohe väga raske. Ma siiski suutsin pea kogu poe läbi käia. Ainuke koht, kuhu mul ei õnnestunud vankriga ligipääsemiseks piisavalt laia teed leida oli beebide jalanõude koht. T jalg on küll suur, aga 28 on ikka liiga suur. 28 oli nimelt lasteosakonna väikseim number. Väiksemad olid beebide osakonnas, mida piirasid kitsad käigud ja laste mängunurk. Et siis peabki laste jalanõusid mitmekesi ostmas käima. Eile me siis ründasime kolmekesi ja kõhukotiga Lõunakeskuse Walkingut.
Riia mäel, selles majas kus on Digicop ja autokool on ühele uksele ilmunud imelik silt: “Heterostuudio”. Ma enam vähem kujutan ette, mis sisu võiks olla, aga muigama võtab ikka. Leidsivad ikka omale nime.

Advertisements