Kui ei soovi lugeda halinat ja virinat raske elu üle, siis vajutage kiiresti back nuppu või midagi muud. Või näiteks mõnda linki selles parempoolses tulbas. Ma muust ei kavatse kirjutada.

Et siis raske on. T on ilmselt harjunud sellega, et keegi temaga kogu aeg tegeleb. See on see puhkus ja võimalus laps issiga jätta. Nüüd peab ta meelde tuletama või uuesti õppima seda, et on täitsa hea üksinda mängida.
Magab T minimaalselt. Teeb kaks pooletunnist uinakut päevas. Täna lasin tal siis süles magada. Magas täitsa palju. Aga mida see mu käega teeb, kui seal poolteist tundi kümmekond kilo paigal tuleb hoida. Ning ka õhtuse uinumise ajal on ta kavalaks läinud. Peaaegu magab, panen voodisse ja justnagu jääb magama. Nii kui ennast kõrvalt nihverdan, hakkab siputama ja ongi üleval. Eks ma siis jälle uinutan ja kiigutan.

Igatahes olen ma väsinud. Tahaks magada ja tahaks üksinda nurka pugeda ja mõnda rasket raamatut lugeda. Viimati suutsin ma lugeda vastsündinud T kõrvalt. T ise nohistas siis tissi otsas. Ega ma siis ka midagi väga keerulist ei lugenud, vaid Ristikivi novelle. Aga nüüd suudan vaid ajalehti ja bloge lugeda.
Mulle tundub alati õhtuks, et ma pole mitte midagi ära teinud. Aga kui ma üritan siis asju kirja panna, siis midagi ikka tuleb. Eile näiteks suur potitäis frikadellisuppi. Täna vist ei jaksanud midagi teha, peavalu võttis mõtlemisvõime täiesti ära. Telekas teeb muidugi ka kurja. Et ma õhtuti ei jaksa vaadata, siis ma pean ju kordust vaatama. Ja see on vist ühel magusamal ajal päevast.

Kui niimoodi pikalt edasi läheb, siis tuleb midagi ikkagi ette võtta.

Advertisements