Me olime ära. Kohe terve nädala. Seekord jälle minu ema-isa juures. R puhkus saab tänasega läbi ja seal olek oli minu arvates puhkuse hea sisustamine. Nädala käigus tekkis mitmeid mõtteid, millest oleks kohe hädasti vaja kirjutada. Katsun neid nüüd ükshaaval meelde tuletada ja kirja panna.

Esiteks: T sai nädal tagasi 8 kuud vanaks.
Kaheksandat kuud aitasid sisustada kahe hamba tulek. Esimesed ülemised hambad siis. Nende tulek oli päris vaevaline. T-l on tekkinud vajadus hammustada. Me nimetame seda musitamiseks, koos väikeste hammastega. Lisaks sellele omandas T istumise. Ennem ei olnud huvi. Ta kasutab asendit, mida minu ema nimetas tõkkejooksja asendiks. Pilt on kuskil allpool. Sellisest asendist on lihtne edasi liikuma saada. Lisaks sellele avastati esimene võimalus püstiasendis edasi liikumiseks. Tuleb lihtsalt lükata tooli või taburetti. Aga ka sein kõlbab kinni hoidmiseks ja sellele toetudes edasi liikumiseks.
Puhkuse huvitavamaks sisustamiseks sõitsime me nädal tagasi Viljandisse. Meil on seal sõpru, kellel pole ammu külas käinud. Viljandist on võimalik rongiga sõita Kehtnasse. R kirjutas üles bussiajad ja ma üritasin meelde jätta nii bussi- kui rongiajad. Paberi oluliste kellaaegadega unustasime me loomulikult koju laua peale. Mul on enda arvates üsna hea mälu. Aga seekord otsustas ta meid alt vedada. Nii jõudsime bussijaama paarkümmend minutit peale ainukese bussi väljumist, ning siis kihutasime rongijaama. Minu mälu järgi pidanuks meil lahedasti aega olema rongi väljumiseni. Rongijaamas võttis meid vastu tühjus, rong oli kümmekond minutit tagasi väljunud. Õnneks ei olnud see viimane, ega ka mitte ainus rong. Järgmine väljus umbes 2 tunni pärast.
Külastasime siis  lähimat poodi, varusime midagi tühjale kõhule sobivat ja maandusime õunapuu alla raudteejaamahoone kõrval. Suvi on selle poolest mõnus, et selline äpardus võib tähendada mõnusat aega jutupuhumiseks ja omamoodi elunautimiseks. Aga enam ma mõnda aega oma mälu nii kergelt ei usalda.

Oma lapsepõlvekodus on enamasti hea olla. Seal on kõik mulle tuttav, kõik on enamasti hästi. Lapsel on seal rohkesti tegevust, mõnusalt ruumi ringi liikuda. Aga vahel mõjub see hoopis halvasti. Teatavasti ei malda T eriti magada. Õetütrel tuleb see keeruline asi väga hästi välja. No tahes tahtmata tulevad ju võrdlused. Sealt edasi võib hakata otsima endas süüdlast. Ma küll üritan neid mõtteid kõigest jõust eemale lükata, aga ikkagi tundub mulle seal, et mina olen T magamise ise raskeks teinud. Kuidas nii, et tema ei jää magama sama kergelt nagu õetütar. Õde paneb lapse kõhuli voodile, kus see siputab väsimiseni. Siis paneb luti suhu, silitab pea madalale ja laps magabki. Kaks-kolm tundi jutti. Kadedaks tegeva mõnuga. Ja T maldab magada pool tundi. Peale pooletunnist kussutamist. Ja öösel sööb ka veel. Ta ju ei peaks, see on tal kindlasti halb harjumus.
Et T on aktiivne tegelane, siis vajab ta valvet ja tegelemist. Muuks eriti ei jäägi aega. Igatahes on raske tema kõrvalt suuri töid ette võtta. Ja seegi tekitab süümepiinu. Nii tabasingi ma ühel õhtul ennast tundelt, et ma olen maailma laisem, mõttetum inimene. Ei saa absoluutselt mitte ühegi tööga hakkama. Justnagu aia taha läinud vasikas. Kui ma oma emast ja õest olen kaugemal olnud, siis ma nii väga seda ei taju. Siis ikka leian midagi, millega ma lähemas minevikus olen hakkama saanud. Aga oma kodus ei ole selliseid töid, mille eest oleks kiita saanud. Või on need siis nii kauges minevikus tehtud. Või peetakse neid nii loomulikuks, et nende eest ei peagi kiitust jagama. Ja siis tahan ma koju, oma koju. Nüüd ei taha kohe hulgal ajal kuskile pikemaks ajaks minna.

Täna jõudsime siis koju. See on ikka üks hea koht. Ja homsest saab hakata rutiinselt elama. Homme on ka selle poolest huvitav tähtpäev, et siis on T kaks korda nii vana kui õetütar. T vanuseks on homme 8 kuud ja 8 päeva, ning õetütrel vastavalt 4 kuud ja 4 päeva. Õetütar on kui väike habras õieke. T esindab selgelt poisilikku poolt.
kaks last vaibal

Advertisements