Minu ämmal on palju miniaid. Tal on kolm poega ja pojapoeg, kellele ta on emaks olnud. Miniaid on kõvasti rohkem. Kõige enam meeldivad talle miniad, kes tal harva külas käivad. Kui palju tal täpselt miniaid on ma ei teagi. Ämm on kareda ütlemisega. Tõsi ta jutus on enamasti iva sees, kuid ütlemise vorm on väga haiget tegev.
Paar aastat tagasi olin vapustatud kui 10 aastase lapse ees räägiti tema emast koletuid jutte. Nüüd oli minu kord kuulda, mida minust arvatakse. Ei arvatud üldse hästi. Eks ma siis katsun nüüd ämma soovi järgi käituda ja oma nägu sinna enam mitte näidata. Mis siis, et ta on haige ja vana ja me teda võib-olla hea meelega külastaks.
Raske on öelda, mis on õige või hea. Ühest küljest on ju vaja eakaid vanemaid aidata. Kuid ma näen oma vanemaid ja ämma-äia võrreldes, et vanemad saavad ennast ka väga palju aidata, kui nad tahavad. Minu isa ja ema tervised ei ole ju ka head. Ent ometi on nende majapidamine nende jaoks tunduvalt jõukohasem. Kui nende tervised halvenesid, siis kujundasid nad oma elu ümber nii, et see näeks elamisväärne välja ka nende kehva tervise juures. Ämma-äia majapidamist vaadates on aru saada, et arvatakse, et jõudu on samapalju, kui paarkümmend aastat tagasi. Aga ei ole ju enam. Pojad küll käivad ja teevad nii palju kui nende töögraafikud, tervised ja laiskused lubavad. Aga see on juhuslik, mitte pidev, mõtlev abi. Nii on seal tööd kuhjunud kõrgelt üle pea ja keegi ei suuda seda kuhja tuntavalt vähendada. See teeb seal viibimise alati masendavaks. Ja lootust paremuse poole mina praegu ei näe.

Advertisements