Me käisime külas. Kolmekesi, näitasime lapselapselast ja ennast ja natuke aitasime ka vanavanemaid. Oli raske, kurb ja keeruline. Tahaks hirmsasti sellest kirjutada, aga nii, et see ei oleks avalik musta pesu pesemine. Ja nii, et sellest keegi haiget ei saa. Mina igatahes sain mõneti haiget. Ja tagasi ei taha teha. Küllap ma siis tegin neile enda teadmata haiget, kuigi ma väga püüdsin anda endast parima.
Mõtlen, kas sellest on üldse vaja siin kirjutada. Kui, siis kuidas teha seda nii, et võimalikult vähe valus oleks. Aga samas, et mul hiljem seda lugedes meelde tuleks kõik need ilmselt vajalikud emotsioonid.
Kodus on väga hea olla. Ka lapsel, kes sai üle mitme päeva vabalt põrandal asjatada ja tube mööda ringi käputada. Laps sai vahepeal maitsta maasikaid, vaarikaid, kirsse, punaseid ja musti sõstraid. Meeldisid täitsa hästi.
Veel sai ta esimest korda sõita pikka sõitu rongiga. Oli üsna mugav ja tore. Ning ka trolliga. Samuti käis ta esimest korda elus pikemal visiidil Tallinnas, kus külastas muuseas ka loomaaeda. Ta oli üllatavalt tubli jälgija ja vaataja. Loomadest rohkem pakkusid talle huvi teised lapsed. Aga ka loomi vaadati hoolega.
Loomaaed on kaunis ja huvitav koht. Aiandushuvilistel on seal samapalju vaadata kui loomahuvilistel.

Advertisements