Tagasi Võrtsjärve äärest. Mõnus päev oli. Raske aga huvitav. Ja oluline päev oli. Vähemalt minu jaoks on kokkutulekud alati väga huvitavad ja olulised olnud. Kuigi seekord oli selle poolest kehvem, et ei saanud segamatult kuulata, ja ma tean et T ei saa sellest veel mitte midagi aru saada. Loodetavasti tuleb suguvõsa kokkutulekuid veelgi ja talle tuleb siis see minu tunne natuke tuttav. See tunne, et need inimesed sinu ümber on sinuga seotud mõnede ammu surnud inimeste kaudu, neil on samad juured. Nad ise on nii erinevad, aga näojoontes on midagi, mis võib olla pisut tuttav. Sellisel üritusel käimine tekitab austust nendes, kes kunagi elasid ja meeletut vaeva nägid, et meiegi elada saaks.
Seekord oli siis Võrtsjärve ääres Limnoloogiajaamas. Eelmisest kokkutulekust on oma 10 aastat möödunud. Rahvast oli ootamatult palju. Seega juttu ei saanud just kuigi pikalt ajada ja kuulata. Homsele ekskursioonile me mõistetavatel põhjustel ei lähe. Aga ikkagi sai väärikamad sugulased ära nähtud ja noorematega tutvusi uuendatud.
Üsna sageli vaatan ma T-d ja ei otsi sealt mitte enda jooni. Neid ma nii hästi ei tunne, ma ei armasta peeglit ja ei oska endale hinnanguid anda. Vaid ma otsin jooni oma sugulastest. Kui T oli umbes kahekuune, siis mulle tundus, et ta on täitsa Sillaotsade nägu, meenutas onulapsi. Nüüd vaatan ma, et temas on täitsa palju seda Karula Animägede pruunisilmsust ja tõmmusust. Ja samas on olemas ka isa suguvõsa jooned. Ja see on ainult väline. Sisemised omadused hakkavad ju alles tulema.
Täna said need jooned endale nimed ja numbrid. Nimesid on liiga palju ja korduvaid. Anned, Juhanid, Jaagud, Hansud ja Peetrid kordusid sageli ja lähevad praegu peas segamini. Meid on nii palju, et traditsioonilist puud ei saa enam ammu joonistada. On üks numbrite, nimede ja elude sigri-migri. Nagu üks vaip, milles ka mina olen väike triip.

Advertisements