Ma olen juba seitse kuud ema olnud. Ma küll ei arvanud, et see aeg nii kiiresti läheb.
Ja T on seega juba seitse kuud vana. Ta on toimekas väike maailmaavastaja. Metoodiline teadlane, kes iga päev avastab midagi olulist. Eile näiteks selle, et kappidel on uksed, mis käivad kinni ja lahti, ning mõnel kapil on ka uksenupud.
Seitsmes kuu on täis huvitavaid avastusi ja uusi oskusi. Olulisemad neist on muidugi neljakäpukil käimine ja enese püsti ajamine. Maailm avardus sellega oluliselt. Istumine tuleb ka tasapisi.
Veel hakkas arvarduma toidulaud. Kartul ja porgand on päris mõnusad asjad söömiseks. Samuti õunapüree, mida ema on pudru peale pannud. Eile sai esimest korda maitsta ka liha. Maitses päris hästi.
Jutt on tal veel esialgu lihtsakoeline, aga see on sellest, et muud oskused tulevad kiiresti ja nende kõrvalt ei jää aega keeleharjutuste tegemiseks.
Olen püüdnud ka potitada, eriti peale hommikust ärkamist. Enamasti sinna ka tuleb midagi. Aga ma ei julge teda eriti selleks sundida, sest ma ei oska näha seda, et ta aru saaks, mis temaga tehakse.

Kooki eile ei saanud, selle asemel tegin hoopis suppi. Sedasi sai T maitsta esimest korda liha. Supp tuli väga hea, naturaalse lihtsa maitsega. Kui võimalik, teen koogi täna. Aga kui keegi kooki tahab saada, siis andke teada ja ma teen homme hoopis;)

Tänan eelmist postitust kommenteerinuid. Ma niipea ei kavatse veel võõrutama hakata. See on praegu lihtsalt mõttekonstruktsioon, nagu “Kui ma ükskord suureks saan, siis…..” Ma oletan, et enne on vaja mitmed keerulised ajad selle abil lihtsamaks muuta.

Advertisements