Me oleme nüüd tagasi linnas. Juba mõni päev. Aga jube kiire on. Üks töö ootab tegemist (oma 400 lk ankeete arvutisse panna), aga T edusammud liikumise alal ja palavus takistavad kenasti seda.

Kohe täitsa harjumatu oli vaadata, kuidas T otsustavalt teise tuppa läks. Ma olin seda ju ennegi näinud, aga mitte oma kodus. Kusjuures Kehtnas oli tal palju rohkem võimalusi püstijala peal mängida kui kodus. Siin lihtsalt ei ole lauda ja madalaid kapikesi, mille najal end püsti ajada ja siis tegutseda kõrgel. Selle eest on siin pulkadega voodi, kuhu teda aeg-ajalt pannakse. Osalt vist seepärast ei ole ma kiirustanud kõikide asjade lahtipakkimisega. Koti peal on nimelt paras kõrgus turnimiseks. See seisab meil keset vaipa, et oleks mugavam kukkuda.
Ööd olid meil siin väga rahutud. Nüüd hakkavad maha rahunema. T on õppinud külili magama ja mõni hommik saab isegi kõhuli tudutud. Seda rõõmu jätkub muidugi loetud minutiteks vaid.

Eile küsiti mult, kuidas ma viitsin nii palju küpsetada. Oma arust ma ju ei küpsetagi eriti palju. Ainult siis, kui kohutav magusaisu on ja kommid ei isuta. Tegin eile oma kiremõrvast rahumeelse variandi, suhkrustatud kirssidega. See tuli magus, aga siiski hea. Oligi väga hea variant magusavajaduse katmiseks.

Oma eelmise postitusega ei ole ma tegelikult üldse rahul. See on nagu aruanne neile, kes juhtumisi käivad siin iga päev. Et teada anda, miks neil midagi lugeda ei ole. Selles ei ole spontaansust. Aga väga raske on ette planeerida spontaansust. Ja võõras arvutis on nii teistmoodi kirjutada. Ei, ma ei teinud midagi muud huvitavat ja keelatut, isegi fotosid kantisin ringi peale meeldetuletamist. Aga ei olnud hea kirjutada.

Advertisements