Igal aastal, kui ma olen korraldanud endale sünnipäevapidu, valdavad mind mitmesegased tunded. Ühest küljest ei suuda ma endaga kurjustamata jätta mitmete puudujääkide koha pealt. Ma olen liiga laisk koristama, organiseerima põnevaid üritusi ja vahel ka kutsuma külalisi. Seetõttu valdab mind peale pidu alati mõte, et järgmine aasta ma enam nii ei tee. Ja enamasti on see mul ununenud ja ma korraldan asju ikka ühtemoodi. Hullemal juhul mõtlen ma, et ma järgmine aasta ei tee üldse midagi. Lihtsalt unustan ära, et on selline tegelikult tore tähtpäev ja olen rohkem rõõmsalt mina ise. Aga samas mulle ju meeldivad külalised, küpsetamine ja ka kingitusi on tore saada. Ja see sunnib mind nädal enne paanitsema koristamise pärast. See on asi, mis mulle sünnipäeva juures kõige vähem meeldib

Sellel aastal oli tegemist erakordse sündmusega. Korraga kaks sünnipäevalast, kellel siis kokku vanust 29,5 aastat (uskumatu! Ei või olla, et ma nii vanaks saan!). Minu tegevusi piiras teine sünnipäevalaps tavalisest enam. Ta oli õigustatult väsinud ja viril ja nii tuligi sünnipäevalastel veeta hulka aega teineteise, mitte külaliste seltsis. Külalised olid õnneks abivalmid ja mõistvad.
Katsetasin uut kooki. Retsept pärit Selverist.
Põhi on ilmselt tavaline muretaigen. Selle tegemine käis meil eile nagu tavaliselt söögi tegemine.HPIM1824 (Custom).JPG
Maasikate asemel kasutasin ma kirsse. Külmutatud ja kividega, millelt siis sai kivid eemaldatud. See tegevus andis koogile nime: Kiremõrv. Surilina (vabandust, kate) on hapukoor ja muna ning suhkur. See kate on mulle hakanud täitsa meeldima, ta on mahe ja maitsev.
Tulemus:
HPIM1825 (Custom).JPG
Sellel aastal olin ma ekstratubli. Mis sest, et teise koogi tegemisel sai tehtud strateegiline viga ja ta vajas erilist töötlemist. Aga ta oli siiski üsna maitsev.
HPIM1833 (Custom).JPG

Nüüd võib asju pakkima hakata. Ja suvi võiks ka suvisemaks hakata.

Advertisements