siis tuleb teda magatada. Ja see on kohutavalt raske töö. Mida edasi, seda raskem. Ma ei olegi muud mitte midagi täna teinud peale muretsemise ja vaeva nägemise selle nimel, et ta magaks.
Kella kaheksa ajal hommikul näitab T une märke ja ta on siis ka magama jäänud, tõsi mitte alati. No ma siis uinutan teda. Voodis tissi otsas, püsti tissi otsas kiigutades ja lauldes. Lasen vahepeal mängida ja tegutseda ja siis uuesti. Kümne ajal käisime korra autoga sõitmas, ootamatu külaline tahtis Lõunakeskuses süüa. Sellel ajal T siis magas. Nii kui kodu trepikotta jõudsime, oli silm lahti. Üritan kohe uuesti, ehk uni jätkub. Ei midagi. Kell 12 teen ultimaatumi, kui nüüd uni ei tule, siis läheme õue. Tulebki õue minna. Laps linasse ja teele. Jalutame ERM-i, seal on külaline tegutsemas, ja ta unustas oma ajakirja meile. Vaatame head näitust ja anname ajakirja omanikule. Uni tuleb tagasiteel. Jõuan koju, panen magava T kärusse (mul on ennem see trikk õnnestunud). Vihma hakkab sadama ja kui kärul kile peal on lapsel silm lahti. See võtab juba vanduma. Sajab, või pigem on see tüütu tibutamine. Lapsel silm lahti ja mina ei jaksa enam kuskile minna. Nutma võtab.
Tige ema võtab oma käru ja tõmbab selle tuppa, laps nagunii enam ei maga. Kui nüüd võimalik oleks, siis ma ausõna jooks selle peale. Näiteks pool pudelit veini. Võimalikult kiiresti. Vannun ja koristan põrandat. Mida ma veel võiksin ja jaksaksin teha, et ta natuke veel magaks?

P.S. Kampsuni kudusin täna valmis. Kui pilte teen, siis tuleb kampsist ka pikemalt juttu.

Advertisements