Nii. Mõni teist ootab uudist selle kohta, et kampsun saaks valmis. Ma ise ootan ka. Aga et ma selles suunas midagi teeks? Viimasel ajal mitte. Tavaliselt ongi koera sabadest üle saamine minu nõrgim koht. Ja ärme üldse sellest räägi, et ma ei ole sallinud lõngaotste peitmist. Selle töö taha on isegi paar asja päris kinni jäänud. Viimasel ajal olen ma olnud selles suhtes leplikum. Kuid üks varrukas on tänase päevani lõngajupisabadega kaunistatud. Aega ju isegi oleks. Aga isu? Seda ei ole mulle praegu küll jagatud.
Selle asemel ma heegeldan. Pitsilisi linikukesi. Mulle tegelikult üldse ei meeldi heegeldatud linikud. Aga nende heegeldamine on selline haigus, millest võõrutusravi ka ei aita. Alguse sai sellest, kui ma kogemata ostsin Labores del Hogari Collecioni järjekordse ajakirja. Pigem vist rispiste pärast, mida ma kunagi vanaks saades tegema hakkan. Aga seal oli palju motiividest heegeldatud asju ja mul mingi poolik kera heegelniiti. No ma proovisin paari motiivi. Ilma mingi kindla plaanita. Ja nii see kampsun ootab….

Advertisements