Teatavasti on titetunnid ja beebikoolid titadele ja nende emadele. Rohkem on neist rõõmu enamasti emadel. Aga ilmselt on nad ka titade jaoks vajalikud ja toredad. Mina olen see tüüpiline ema, kes tunneb, et ei oska ilma abita oma lapsekest arendada. Nii ma siis võtsin kätte ja otsisin T neljakuuseks saades võimalust minna kuskile seda õppima. Tuttava kohana ja suhteliselt lähedal olevana valisin selle koha.
Paljudel kordadel olen ma hommikul mõelnud: “Ah ma eriti ei viitsi minna. Mul on laulude sõnad ju peas ja ma oskan neid ka ilma teisteta teha. T on vist ka liiga viril. Mul ei ole midagi selga panna ja T-d ei oska ma ka nii riide panna, et oleks ilmaga kohane ja samas esinduslik jne.” Aga ma lähen ikkagi, ma ei tea miks. Enamasti selle pärast, et mul on makstud selle eest juba. Tagasi tulles olen ma ikkagi rahul, et ma olen käinud. See annab mulle endale hea emotsionaalse laengu, võimaluse võrrelda T-d teiste lastega ja näha, et ta on täitsa tavaline tore laps. Et ta on tubli, ja et ka mina olen tavaline kena ema. Viimasel ajal ma ei ole kahjuks erinevatel põhjustel jõudnud muudele üritustele, kuhu ma olen seal samas Anni mängumaal tahtnud minna. Aga ma loodan ennast sügisel parandada.
Esialgu oli T-ga raske võimelda, ta ajas ennast kangeks ja ei lasknud liigutusi teha. Asi on iga korraga paranenud ja nüüd on jäänud vaid see, et käsi on suus kui kahe käe harjutusi teha. No aga see on ju suht väike viga. Mingil hetkel, kui kõhuli saamine oli just selgeks saanud, siis meil ei õnnestunud kuidagi sellili harjutusi teha, muudkui oli vaja kõhuli pöörata. Nüüd on T aru saanud, et ka selili võib olla, sest seda ei olda igavesti.
Aga kodus laulan ma neid samu laule vist poole aeglasemalt. Siis T kuulab hoolega.

Advertisements