Kaheksandas-üheksandas klassis osalesin ma koolidevahelises mälumängus. Toimus teine korra kuus Raplas. See oli mõnus päev tavaliselt. Sai viimastest tundidest ära ja Raplasse sõita. Lisaks sai olla koos paari vanemate klasside inimesega, see oli ka huvitav. Tavaliselt läks meil hästi. Kaks aastat panime maakondliku mälumängu kinni. Küsimusi oli igasuguseid, kaasaja poliitikutest ja tähtpäevadest ja ka tõsistest teadmistest. Oli ka muusikast. Mäletan teiste pikka nägu, kui ma esimeste taktide põhjal tundsin ära Veljo Tormise “Raua needmise”. Oli Tormise juubeliaasta ja seda oli palju näidatud. Aga rohkem õigeid vastuseid teistelt ei tulnudki. Selle hea tunde olen endale meelde jätnud. Et keskkoolide mälumäng oli varem, siis mäletan saalist välja astuvat Taavi Veskimäge. Teised näod nii meelde ei jäänud.
Keskkoolis ma millegipärast ei osalenud. Ei teagi miks. Võib-olla oli asi teadmises, et seltskond on teine ja võita ei õnnestu. Aga võib-olla ei julgenud ennast poiste seltskonda pressida. Ega nad eriti seal enam ei käinud. Võib ju olla, et mälumäng käis üldse maha ja sai otsa.
Ülikooli ajal oleks vist tahtnud ka kuuluda mõnda seltskonda, aga ma lihtsalt ei tundnud õigeid inimesi. Ja läks aeg mööda. Nüüd piirdub mälumäng ainult miljonimängu küsimuste äraarvamisega kodus. Ei muud.
See tunne, kui sa midagi tead, on väga hea. Kas on kuskil klubi, kes algajaid mälumängijaid Tartus ootab? Või tegelikult on see nii klubiline üritus, et võhivõõraid vist üldse ei osata oodata ja nendega miskit peale hakata.

Advertisements