T elu viienda kuu kehvemat osa iseloomustab lause: “hambad vist”. Nii kui neli kuud täis tiksus, tekkisid sellised nutused hetked, kus leevendust pakkus hambageel. Ei palavikku, ega köha-nohu või muud hullu, mis võiks mingile haigusele viidata. Et hambageel ja lohutamine aitasid, siis arvasimegi, et hambad kasvavad kuskil igeme sees. Sellele järgnes aeg, kus kohutava hooga sügati igemeid. Küll rusikate ja närimisrõngastega. Käed püsivalt suus möödusid ka titetunnid. Seejärel hakati igasuguseid asju ka lutsutama. Ning muidugi voolab ojadena ila. Aga see on tegelikult uskumatu, kui rahulikult suhtub üks lapsevanem oma lapse ilasse. Noh, jookseb jah ja kukub minu riietele või kätele. Aga mis sellest, on ju hullematki. Suurt ilakogust kahtlustasin ma ka kõhulahtisuse hoo põhjustajana. Sellest oleme nüüd üle saanud.
Viienda kuu alguses hakkasime käima titetunnis. See on mõnus koht, T-le meeldivad inimesed ja teised titad. Neid on hea pikalt vaadata. Emmele meeldib vaadata ka teisi titasid, eriti neid, kes on juba vanemad ja oskavad rohkem. Nii saab emme teada, mida T järgmisena võiks õppida. Emme õpib ka laule ja lihtsaid ja T-le meeldivaid harjutusi.
T-le meeldib olla põrandal ja kõhuli. Seal on ohutum kui voodi peal. T oskab nüüd kõhu peal ringe teha. Tõstab ennast ka käte peale üles ja oskab asju kõhuli olles kenasti haarata. Aga ka süles on hea olla.
Magamise poole pealt on seis segane, T magab hommikuti vähem ja hiljem, aga küllap on see normaalne.
Kooki sünnipäeva puhul veel tulnud ei ole, emal on ideed otsas:(

Advertisements