Igavesti mõnus tunne, kui näed, kuidas puud paari päevaga roheliseks lähevad. See on minu lemmikaeg kevadest, isegi tervest aastast. See kevad on eriline, sest iga päev leian ma ennast seda imetlemast. Mul on aega õues olla päeval. Töötaval inimesel seda luksust eriti ei ole. Ja õue lähen ma iga päev, hoolimata sellest, et mul on kiire töö teha. Nii kiire see töö ka nüüd ei ole.
Kogu see talv ja kevad on mulle jäänud meelde kuidagi eriti päikselisena. Hallid ilmad on nagu kuskile kadunud. Küllap ongi asi selles, et ma päeval valgel ajal olen õues, mitte pimedal ajal. Ning linnaosad, kus ma jalutan on ka hästi toredad – Tammelinn, Maarjamõisa ning kesklinn.
Samas ma ootan juba väga suve. Eriti seda osa, kus ma pakin asjad kokku ja lähen oma ema juurde Kehtnasse ning vaatan üle ka õetütre Katriina. Meie külas peaks suvel kohe hulgim neid vankritega kärutajaid olema.
Aga enne sinna jõudmist ootab terve hunnik töid tegemist: kampsun, koristamine ja triikimine ning siis veel mõni umbmäärasem projekt.

Advertisements