Eile oli peaasjalikult mõnus õhtu. Üks väike õnnetus tumestas ainult.
Minu sees oli hea tunne. Tunne sai alguse juba laupäeva õhtul, kui ma üle mitme aasta mingeid andmeid analüüsisin . Selline hea tunne tuleb siis, kui avastad, et nendes numbrites, mis tunduvad lõputud, on peidus mingi kõne, huvitav jutt. Kõiki detaile ei jõua kunagi sellest sinuni, neid on lihtsalt liiga palju, aga sa kuuled mingid ähmast sosinat ja tajud, et numbrites on palju peidus. Aitäh neile, kes sundisid mind seda sosinat kuulama asutama. Ning kes kunagi on mind õpetanud seda juttu kuulama.
Esmaspäeva hommikul tegi T väikese üllatuse. Panin ta põrandale tekile mängima ja ise olin köögis nõusid pesemas. Tagasi tulles avastasime ta juba palja põranda pealt. See oli oma pooleteisemeetrine rännak. Ma arvan, et see oli juhuslik ja lähemal ajal rohkem ei juhtu. Hästi on ta omandanud kõhu peal ringi keerutamise. Nüüd siis ootame tagurpidi liikumise algust, et siis selle kaudu jõuda edasiliikumiseni. Tahtmist on tal rohkem kui küll.

Advertisements