Ma tahtsin tegelikult juba eile õhtul jagada arstil käimise “uvitavat” elamust.
Alates T sünnist on mind õnnistatud liigesevaluga. Noh, aeg läheb ja midagi tuleks ju teha. Röntgenipilt näitab, et midagi toimub, vereproovid aga on korras. Perearst kirjutab saatekirja reumatoloogile. Reumatoidartriit on raske haigus, mida ma endal olevat küll ei arva. Aga no kontrollime. Märtsi keskel sain aja aprilli esimesse poolde. Organiseerin endale lapsehoidja võimalusega, et kui ta ei saa, siis lähen koos T-ga arsti kabinetti. Tagantjärgi mõtlen, et küll on hea, et Kati ikkagi sai appi tulla. Kabinetis istuvad kaks tädi, arstil kõik sõrmed sõrmuseid täis ja uhked prillid peas. Proua ühesõnaga.
Nii nagu ma ennustasin, nii ka läks. Reumatoidartriiti ei tahetud mulle anda. Et ikka päris kindel olla saadeti veenivere proovi tegema ja 9. mail tagasi tulema.
Niih. Vereproovi võttev õde lahkus ettenähtud kabinetist ajal, mil ma ootasin arsti juurde saamist ja tuleb siiski millalgi tagasi. Sellest ei ole tegelikult midagi, sest ta töötab kiiresti ja professionaalselt ja järjekord liigub kiiresti. Olen viimasena ja järgmisena sisseminejana veel ukse taga. Ligineb üks üsna ärajoonud näoga onkel ja istub kabineti vastu toolile. Võtab kotist viinapudeli ja sellest lonksu. Pudel rändab kotti tagasi ja mees jätkab istumist, ilmselt peab tema ka vereproovi andma hakkama. Ma küll ei taha uskuda, et seal vesi oli. Muidugi võib ju olla. Kui ma rase olin, siis ma ei lahkunud ka kodust ilma veepudelita. Tõsi, viinapudelit ma sellel eesmärgi ei kasutanud, ikka mahla- või veepudeleid. Samas, mine võta kinni.
Seega arstilkäik, mis oli ennustatav koos väikese vimkaga.

Advertisements