Täna hommikul suutis Vahur Kersna tabada täpselt minu naelapea pihta. Ta rääkis stressist ja nii mitmedki sümptomid käisid täpselt minu kohta.
Aitäh Vahur, et tuletasid mulle meelde ühte hästi olulist asja: kogu maailma tööd ei suuda keegi ära teha ja mina olen üks eriti väikese töövõimega isend. Järelikult ei peagi ma olema väga hea koduperenaine ja ema. Aga seda on väga raske rakendada, kui tolmurullid laua all hakkavad laiutama ja kapis on puha triikimata pesud. Ning pesemata nõudest, mis siit-sealt piiluvad, me parem üldse ei räägi.
Millega siis ennast lohutada? Vähemalt lapse pealt vaadates, ei ole asi kõige hullem veel. Ta magab, sööb ja kasvab, on puhastes riietes ja pestud, ning ta ei ole pidanud palju nutma.

Mul õnnestus eile näha päikesevarjutust.
Avastasin selle tänavalt, lumesulamislombist. Pilvi oli täpselt nii palju, et mitte haiget teha lombipeegeldusest. Aga otsa vaadata päikesele oli ikka üsna valus, seega otse ma ainult korraks piilusin.

Advertisements