Kui me siia aasta tagasi kolisime, siis elasime siin üsna mitmekesi. Eelmine elanik ei olnud veel välja kolinud, kui meie juba sisse kolisime. See oli hullumeelne, aga väga mõnus aeg minu arvates. Sai süüa tehtud ja asju paigutatud mitmekesi, õhtuti pikalt juttu aetud ja vist ka koos välja mindud – poodi näiteks. Mulle igatahes meeldis.
Meil on siin üldse palju külalisi käinud. See on natuke väsitav, aga väga mõnus. Jah, mulle on eluaeg külalised meeldinud.
Lapsena ja eriti teismelisena tundus minu kodu nagu mingi mutiauk, kuhu uudised ja inimesed harva jõuavad. Ainult siis, kui on kellelgi sünnipäev. Ja siis on need ka enamasti sugulased, mitte mingid sõbrad või huvitavad uued inimesed. Sugulased olid muidugi ka üsna huvitavad ja mõnusad inimesed, aga neid on juba ju mitmeid kordi nähtud.

Vahepeal me eriti ei kutsunud kedagi ja keegi ei tulnud ka. Meil oli keeruline kohanemise periood pooleli ja ei olnud nagu isu seda veel keerulisemaks teha. Kui keegi käis, siis tavaliselt ööseks ei jäänud ja toiduga majandas ise ja kodu korrasolekut ei hinnanud.
Nüüd me siis oleme julgenud ka ööbivaid külalisi endale lubada. On natuke raskem, sest T ei taha siis nii hästi magada, kui ta võiks. Aga see-eest on jälle mõnusaid söömaaegu, kus laua taga rohkem inimesi ja juttu. See on T jaoks ka huvitav, näha uusi inimesi. Koolivaheaejal oli meil siin rohkem inimesi pikemalt elamas. Ja ma kohe nautisin oma nina teiste pisut teiste asjadesse toppimist ja oma elu näitamist ja jagamist. Ma ei taha, et meie elu oleks mutiauk keset Tartu linna, kuhu inimesed ei satu.

Suve osas ma veel mõtlen. Mul on suur kiusatus enamuse suvest oma ema-isa juures veeta, et seal titerohket suve veeta. Aga samas on Tartus ka huvitav. Eriti kui keegi külla tuleb ja siis koos midagi ette võtta. Nii palju kui väike boss muidugi lubab.

Advertisements