Ma olen pikalt-pikalt mõelnud taas blogimise ja kirjutamise alustamisele.
Lõpuks siis olen otsustanud sellega vaikselt algust teha.

Juba umbes aasta olen ma olnud igapäevaselt mitmete blogide lugeja. See on andnud piisavalt palju mõtlemisainet ja endagi elust kirjutada tahtmise soovi ikka tagant õhutanud.

Ilmselt peamiselt võtavad ruumi minu enda mõtted ning tähelepanekud Tristani kasvamisest. Neid viimaseid panen ma tasapisi kirja ka koks.pri.ee foorumisse.

Üleeile sai tehtud vaktsiinisüst. Kolmekuusele kolmikvaktsiin ja siis veel suukaudne lastehalvatus. Õhtu oli väga kole. Laps röökis nagu ratta peal. Abi oli paratsetamooli küünlast.
See on uskumatult raske taluda lapse nuttu. Korra ma isegi nutsin temaga koos. Õnneks on R väga rahulik ja abivalmis tegelane. R käte peal oli Tristan rahulikum ja vaiksem ning kuidagi kahe peale kombineerides õnnestus õhtu mööda saata. Öö ei olnud nii keeruline kui kartsin – õnneks. Eilse hommik möödus lapsel magades. Milline õnnis vaikus ja puhkus ka mulle. Kampsun jõudis ka teise tükiga peaaegu varrukakaareni.

Tristan jutustab praegu voodi peal. Täna hommikul seega vaikset uneaega pole ette nähtud.

Unine ja haige olen mina. Külmetusnakkuste kõrghooaeg on vist meid ka üles leidnud. R kurtis eile, et ta on väga väsinud, et läheb homme tööle ja ilmselt tuleb poole päeva pealt jõuetuse tõttu ära. Seda nüüd küll ei taha.

Hoiame pöialt, et me ikkagi haigeks ei jääks.

Advertisements