prokrastineerimise meistriklass

Ma olen tikkinud liiga palju! Ma oleksin pidanud tegema töiseid töid, aga nii hea oli tikkida. Kohevarsti jõuan kohani, kus saab hõisata: “Ma olen poolsurnud!” ja tunda selle üle head meelt.

Sellel nädalal lõpetasin ma Pegasuse all oleva kolmnurga, tegin vareste all oleva puu valmis ja nüüd on jäänud kolmnurk veel teha. Ja siis muidugi veel üks täht tikkida lõvi juurde. Re-exposure of DSC00097Selle käigus on lõpetatud lehekülg number 7. Ja nagu näha, siis 8. ei ole ka lõpust kuigi kaugel. Tervikpilt on niisugune.DSC00094.JPGMulle alguses väga ei meeldinud need puu ja varesed. Aga kui nad nüüd valmis on, siis meeldivad nad mulle väga. Uhke puu on õite ja lehtedega. Täna hommikul imetlesin väheses loomulikus valguses ka valitud tooni ja kangast. Ma olen täitsa rahul oma valikutega.

kamp vareseid

Üle ootuste hea tikkimisnädal on justkui olnud. Ma olen suutnud tikkida väikese kamba vareseid. Tegin õrnas novembripäikeses pilti neist.DSC00084.JPGSiis võtsin rõnga välja ja jäädvustasin ka tervet tööd. DSC00088.JPGMul pole palju puudu enam poole peale jõudmisest. Ja see mõte on väga lahe!

Veel tegin pilti ka oma “koosolekuprojektist”. Tegemist on ajakirja Cross Stitch Crazy vahel olnud tasuta komplektiga suvest 2018. Alustatud sai seda kaarti Bledi järve ääres, peale koertega järjehoidja valmimist. DSC00091.JPGMa vedasin teda kaasa ainult koosolekutele, aga olen nüüd mõnel viimasel päeval teda ka kodus tikkinud. Mul on isu ta valmis saada ja palju pole jäänud. Emma Congdoni disaine on lahe, aga mitte väga lihtne tikkida. Erksad värvid ja värviüleminekud tähendavad, et iga viga paistab kohe silma. Nii oli ta mul vahepeal “karistusnurgas”, sest ma olin kuskil Sloveenias vea sisse tikkinud ja ma ei osanud seisukohta võtta, kas harutada või mitte. Siis tuli koosolek ja loomulikult ma harutasin ja peitsin otsad ära ja tikkisin õige värviga õigesse kohta. Ja nüüd olen siis lõpusirgel.

Kiire jälg

Ma pikka juttu ei viitsi ajada, seega üks pilt märgiks maha. Olen töötanud “Surma” kallal ja nautinud seda. Ühevärviline on parim asi diivanil tagandamisistungite kõrvale. Ma neid tervikuna ei viitsi jälgida, aga katkendid ja kommentaar on huvitavad. Ja nii ma olen nädala jooksul tikkinud ühe Pegasuse. Uus kaamera vajab ka harjutamist. Pilt on tehtud söögitoa laua pealt ilma lisavalguseta, nii nagu ma töö olen käest ära pannud. Ei mingit sättimist. DSC00083.JPG

Tervitagem lõvipaari!

Eelmise nädala keskel frustreerituna tuli vist selgushetk. Tagandamishääletuse taustaks tuli rõngasse võtta Surm ristpistesse. Mugav, ühevärviline ja kaasaskantav töö. Ma arvasin, et septembris võiks teda tikkima hakata, sest elu läheb liiga kiireks. See, et ma alles novembris jõudsin staadiumisse, kus muuks ajumahtu ei jätku, on vist mõnes mõttes tore. Ja ma olen tikkinud viimase kümne päeva jooksul hea hunniku. 00074a.JPG

Ma alustasin lõvist number kaks. Lõvi on suur, võttis mitu päeva aega. Aga see ei tundu tüütu. Ikka saab midagi valmis ja väljakutse on mõelda töötamise järjekorda nii, et igale poole jõuaks kõige mõistlikumalt. Siis tegin ära mustririba lõvide alt ja sellega lõpetasin lehekülje number kuus. Siis tulin ülespoole tagasi ja tikkisin südametega riba lõvidest paremal.00076a.JPGLõvid tuleks panna oma auväärse kasti sisse, et nad põgenema ei kipuks! Ja minu tikkimise loogika kohaselt sai koos südametega ribaga tehtud ka järgmise mustri nurgamotiivid.00077a.JPG Need on paarikaupa kalad, kes ujuvad mööda jõge. Alguses tunduvad nad tüütud, aga siis sa tajud, et käsi tikib ja mõte saab ujuda kuskile mujale, sest rütm tuleb sisse. Tüütutel asjadel on see positiivne külg, et sa ei pea olema täie mõtteintensiivsusega nende küljes.

Ja nii ma siis olengi järjekordses sügises koos oma suure ühevärvilisega, mida ma väga naudin. Pildid on kehvas valguses, sest loomulikku valgust meile novembrisse ei jagata. 00075a.JPG

Enam kui nädal tagasi

Võib-olla isegi enam kui kaks nädalat tagasi tegin ma pilti oma köögiviljadest. Ma enam täpselt ei mäleta, millal ma viimase neist valmis tikkisin, aga 16. oktoober olen ma Instagrammi pannud pildi valmis tikitud, pestud, pressitud ja liimriidega tagant kaetud köögiviljadest. Teise kaameraga tehtud pildid said sellised.00062aSiin on kõik seitse tükki kenasti koos. Küll nad on sedasi ilusad ja erksad. 00063a.JPGPisut nurga alt vaadates on näha paremini tikkpistet. Tikkpistet on siin päris palju, ühe ja kahe niidiga ja mitu erinevat värvi. Aga tikkpiste on hädavajalik. 00065aLillkapsas oli viimane, mille ma valmis tikkisin. Ta ootas, sest elu läks kiireks, tööd hakkas palju olema ja mul oli kogu aeg ka muid asju vaja tikkida. Lõpus ma hoidsin teda laua peal silma all ja kui tekkis moment, siis pea-aegu, et sundisin ennast tikkima. Kui hoog jälle sisse sai, läks asi kiiresti, paari päevaga. 00066aEnne lillkapsast oli sibul. Sibul on kenasti väike ja hoopis teiste värvidega. Neid värve vaatan, olen ma pidanud võtma oma Buduaari värvide kastist. Minu arust on need küll täitsa sibula värvid. Sibula tikkimine oli vist kunagi suve lõpus ja edenes täitsa kiiresti ja probleemivabalt.

Pesemine, kuivamine ja pressimine on erutav hetk. Siis oli mul põhjust otsida välja liimriie ja triikimislaud ning pressimisega koos said köögiviljad endale ka liimriide fikseerimiseks taha. Nii ma siis Instagrammi pildi paningi selle erutuse pealt. Lisaks köögiviljadele panin ma liimriide taha ka ühele padjakattele, mis juba hulka aega ootab. Nüüd tuleks välja vedada õmblusmasin ja koera sabadest ka üle saada. Kolmeaastane tahaks juba köögiviljadega mängida.

Aga elu on olnud keeruline. Mul oli nädal aega, kus ma ei saanud või ei jaksanud mitte ühtegi pistet teha. Tikkimisisu taastamiseks tehtud katse number 1 nägi välja selline.00071a.JPGLaotasin lauale kõik oma suured poolikud tööd ja püüdsin nende seast valida kõige isuäratavama. Tegin valiku, panin töö rõngasse ja sinna ta jäi seisma. Lihtsalt ei olnud ajumahtu. Mis tänaseks saanud on, sellest kirjutan ma järgmine kord.

 

Üks vana uudis

Olen võlgu pildid sündmusest, mis juhtus augusti alguses. Kui ma juulis lõpetasin Sans Soucis, siis ma ei näinud üldse ette võimalust, et nii suur ja ilus töö läheb kappi seisma. Ja nii ta rippus paar nädalat kapi küljes imetleda ja hüüdis mulle igapäevaselt, et ta vajab raami. Ja nii ma juuli lõpus ajasin meeskonna kokku ja toimetasime ühel reedesel pärastlõunal minu töö raamimistöökotta. Ja augusti alguses ühel vihmasajusel reedel läksime kõik koos talle järgi. Tõime ta koju, pakkisin ta õrnalt lahti ja jäin teda imetlema.

See on minu elus esimene kord, kui ma saan oma koju tuua raamitud kunsti, mille valmimises ma oluline osaline olen; see on minu esimene raamitud tikkimistöö. Ja see on luksus! Raamimine ei ole odav, see on ilmselgelt luksus. Istusin mingitel hetkedel selle töö ees ja uppusin detailidesse.

Siis panime töö ootama seina panekut. Meil oli magamistoas paar asja veel enne seintele asjade riputamist teha. Augusti lõpus, kui koju jõudis lapitekk, organiseerisime me fotosessiooni ja siis sai pildile püütud ka raamitud Sans Soucis. Esialgu on ta veel seina ees, millele ta hiljem päriselt rippuma läheb. WRA08528_2.jpgSiis läks veel mõnda aega, kuni magamistuba vajas ikkagi peeglit seina ja koos sellega siis ka pilti seinale. 00049a.JPGJa nüüd on ta seal mõnda aega rippunud. Me oleme harjunud selle tööga seinal. Ma aeg-ajalt istun ta ees ja imetlen, või siis heidan voodisse ja enne uinumist vaatan detaile ja naudin neid. Ma enam ei arva, et talle oleks vaja kaaslast seinale. Täis-suuruses on ebasümmeetrilised servad isegi loomulikud ja töö proportsioonid paigas. Need nelinurksed motiivid loomade ümber olid tüütud tikkida, kuid need on absoluutselt vajalikud terviku mõttes. Panen pildi ka raamist endast lähemalt. 00053a.JPGSee peaks siis olema viimane postitus, mille ma Sans Souci’ kohta kirjutada saan. See oli väga tore kogemus tervikuna.

kuus kuud tööd

Plaanid võivad olla väga head, aga elu teeb oma korrektuure. Mõnikord on need head ja teinekord on lihtsalt nii nagu on. Suvel ma mõtlesin, et kui tuleb sügis ja on palju tööd, siis ma võtan välja ühevärvilise tikkimise. Ma pole selleni veel jõudnud. Tööd on küll kena kuhjaga, aga ühevärviline ootab veel.

Üks põhjuseid, miks ma ei ole loobunud tikkimast mitmevärvilist, on olnud uus rakendus nimega Pattern Keeper. See teeb lihtsamaks paljude värvidega täiesti täis tikitud tööde tegemise. Esialgu ma lihtsalt katsetasin ja see oli tore, kuid õige pea oli mõnus näha, kuidas sümbolite-värvide kokkuviimine oli imelihtne ja parkimine samamoodi. Ühesõnaga hea rakendus on ja kes iganes suuri värvirohkeid töid tikib, soovitan julgelt kasutada.

Teine põhjus, miks ma järjekindlalt oma Buduaari olen tikkinud, on minu eesmärgid. 2017. aasta kevadel, kui ma olin umbes aasta otsa tööd tikkinud, otsustasin ma, et üldine lai ja hea eesmärk igaks aastaks võiks olla kolm lehekülge mustrit igal aastal. Nii saaks töö valmis aastaks 2040. Ma ei taha panna liiga suurt eesmärki, et siis pettuda endas ja olla pahane enda peale ja pingutada ja läbi põleda. See on minu hobi, ma tahan nautida tikkimist! Ja kolm lehekülge tundus selline paras hulk tööd aasta kohta ja valmis saamise aeg sedasi mõnusalt kaugel. Ma tahan vaheldust, tikkida ka muid asju ja muu elu vajab ka aega. Kuna Buduaaris on palju halli ja musta ja tumepruuni, siis nendest läbinärimine on tüütu.

Aastaks 2019 olid eesmärgid järgmised: valmis vaja teha leheküljed 10, 11 ja 12. Lehekülg 10 oli iseneesest peaaegu valmis ja lehekülg 11 oli juba alustatud. Ja siis ma muutsin oma tikkimise tehnikat. Diagonaalne parkimine on see märksõna, mida ma olin märtsis enda jaoks avastanud ja katsetasin Buduaari peal.

Panen alustuseks siia pildi eelmise aasta septembrist, tehtud päeval, mil ma Budaari kasti ära panin. 6029a

Järgmine pilt on tehtud 4. aprillil ja ma olen juba mõned diagonaalid juba ära tikkinud. 6612a

Ehk, see on üsna lähedal alguspunktile. Kevade ja suve jooksul kasutasin ma seda tööd kahes grupis 10 000 piste väljakutseteks. Maist juulini diagonaalse parkimise rühmas ja juulist oktoobrini HAED grupis. Ja nüüd olen ma jõudnud kohta, kus ma tunnen, et tahaks edasi liikuda millegi muu juurde. Seega võiks näidata pilti oktoobri seisust. buduaar_07102019_ps.jpg

Lasin A-l pilti teha kogu tööst. Muutus on minu arvates hämmastav. Nii võib selle töö ära panna küll, ootama järgmist kevadet.

Vasak serv näeb dramaatilist muutust. Valminud on lillevaas, postament vaasi all. Ja ma jõudsin viimase kolme diagonaaliga tugitoolini. Nii lahe on peale pikalt hallide tikkimist teha pisut kollaste ja roostepruunidega tööd. Ja tugitooli kohal on näha pisut lambi valguskuma seinal. Ma tahtsin väga jõuda maali all oleva valguskumani, kuid seda ootamatum ja toredam oli avastada valguskuma all, tugitooli juures.  Lähivaatel paistavad nii tooli seljatoe kaunid toonid kui ka lambikuma serv. 7159a.JPGMa ei tea täpselt, palju oli mul pisteid tehtud enne kui ma tikkima asusin. Ent tänaseks on minu Buduaaris 98 378 pistet. See on 21% kogu tööst. Ma olen väga rahul oma viimase poole aasta tööga!