jalgpallinädal

Mis nädal, kuu aega maailmameistrivõistlusi on ju Brasiilias! Brasiilias toimuvast ei tea ma midagi, see mind ei huvita. Aga jalgpallinädal oli meil küll. T osales esimest korda suvelaagris. See oli nii raske kui huvitav. Peale esimest päeva ütles ta, et ei taha rohkem minna, kuid nädala lõpus oli ta väga rahul laagriga. Iga päev trenn ja ühel päeval sõit Tallinnasse. Uued sõbrad ja treenerid. Ning nädala lõpus Tammeka Cup, kus tuttavad näod mängimas vastaste seas.

jalgpall1

Minu ülesanne – saata laps trenni ja trennist koju, pesta trenniriideid ja julgustada. Täna minu innustust väga vaja ei olnudki.

jalgpall2

Jalgpalli mängivate poiste pildistamine ei olegi nii lihtne töö. Mu aparaadis on terve hulk pilte miskipärast seisvatena mõjuvatest poistest. Seepärast on siin pilt väravate vedamisest laagris ja paar klõpsu võistlusmängudest.

jalgpall3

jalgpall4

Advertisements

sunset

See nädalavahetus on Tartus supersportlik. Rattaga sõitjad on kõige nähtavamad, aga jalgpalli oli ka. Fotokäsk kandis nime sunset. Päikeseloojang on nii hilja, et ma ei jõua kuidagi sellisel kellaajal enam mõelda. Seega on pildil puude taha vajuv päike ja kodulähedase kraavi võilill.

sunset

side view

Nägin eile öösel unes, et jooksen maratoni. Mäletan starti, seda ärevust ja tundmatule teele asumise hirmu. See pidi olema minu elu esimene maraton, sest ma olin väga hirmul. Ja siis järgmisel hetkel olin ma juba 20 kilomeetrit läbinud. Edasi tuli joosta treppidest üles ja alla ja hüpata takistustest alla. Rada oli tähistamata ja inimeste ning autode vahel. Pidev võitlus jalg jala ette tõstmise pärast mõjus tõsise õudusena. Finišisse ma ei jõudnud, enne helises äratuskell. Ma ohkasin kergendatult ja vaatasin kuidas päike säras vastasmaja seinalt vastu.

side viewEilne teema oli side view. Pildil on minu jaoks heade majade nurga ja küljed. Vasakul on ühikas, kus  ma elasin 6 aastat ja paremal praeguse töökoha külg. See näeb pisut kindluse moodi välja, kuid seest ei tundu üldse nii hirmus.

On the right is the side view of my work building. I love that building!

negative space

Just baking some small pies for tomorrow. Kid will take them to excursion.

negative space

Desert Island Disks

Mu lemmikraadiojaam on praegu BBC raadio 4. Seal on juttu, aga see ei ole meie jaoks igav ja igapäevane siinne päevapoliitika. Seal on pisut muusikat ja väga head jutusaated. Olen juba rääkinud toiduprogrammist . Ning pühapäeviti on seal ka üks väga tore saade, Desert Island Disks. Saade on pika ajalooga ja suur osa arhiivist on kättesaadav koduleheküljel. Ning see on sageli väga nauditav saade. On juttu inimesest, kes on kuskile jõudnud, ning mängitakse talle olulist muusikat. Saate idee on järgmine: külalisele tehakse ettepanek tuua saatesse 8 lugu, mida ta võtaks kaasa üksikule saarele. Veel on tal võimalik kaasa võtta üks raamat ja üks luksus. Inimesed võtavad kaasa neile olulise, tähendusliku muusika ja räägivad iseenda elust. Sageli on muusika seotud konkreetsete hetkedega nende elus või neile oluliste inimestega. Ning kuna arhiiv on sügav ja ulatub tagasi 40-ndatesse aastatesse, siis näeb vaikselt ka seda, kuidas erinevate  põlvkondade muusikamaitse muutub. Kuulasin eile õhtul uinumise saateks värsket saadet ja tuli  meelde mu mõte, kirjutada iseenda üksiku saare lugude nimekiri. Siin ta on:

1. Veljo Tormise Ingerimaa õhtutest üks ilus lugu

Kui ma olin teismeline, oli Tormisel parasjagu suur juubeliaasta ja ärkamisaeg ja kõik ilus ja hää. See pidi siis olema 1990. aastal tema 60. juubel. Ning tema muusikat mängiti päris palju. Ja sellel muusikal on minu jaoks vägi sees. Mulle meeldib ka Raua needmine väga, ent see õhtulugu on õhuline ja müstiline. Raua needmisega saan ma rääkida ühe loo veel seoses Tormise juubeliaastaga. Rapla maakonnas oli siis 8-9. klasside mälumäng, mis toimus iga kuu mingil teisipäeval Raplas. Ma olin siis 8. klassi piiga ja mul oli suur au  koos vanema klassi tublidega olla seal kohal. Ning alati oli mälumängus ka kolm muusikaküsimust. Ühel korral siis mängiti Raua needmist ja paluti autorit ja loo nime. See tuli mul esimeste taktidega. Üks teine võistkond toetudes laulu sõnadele sai pealkirjaga hakkama, aga teiste jaoks oli lugu tundmatu. See tegi minust muidugi veidriku, kuigi mitte väga halvas mõttes. Tormist on mul aeg-ajalt vaja, et tunda väge ja sidet millegi suure ja olulisega. Ning Raua needmist Metsatöllu esituses naudib isegi T.

2. Simply Red ja So Beautiful.

Simply Red oli millegipärast üks esimesi selliseid bände, keda ma fännama hakkasin. Ning sugugi mitte selle loo pealt. Alguses oli Fairground, mis tuli raadiost. Kontserdiettekandena, nagu seegi lugu. See oli võimas lugu. Kuid So Beautiful on lugu, mis on mind pannud nutma, tantsima ja kaasa üürgama. Selle sõnad on kummalised, kummitavad ja pisut häbitunnet tekitavad. Sellist kummalist, natuke kohatut häbitunnet. Nagu oleks mina see, kes on ilus ja igav. Üks osa minust tahab olla ilus ja igav ja teine osa on kõigest hingest selle vastu. Ilu ja igavus on samas kaduvad, kuid seda laulu ma hea meelega kuulaks üksikul saarel. Ja just sellises kontserdiettekandes koos kuulajate häältega.

3. Wimme Saari Gierran

Wimme lugu on jällegi midagi müstilist ja väega. Wimme on üks neid väheseid artiste, keda ma olen kontserdile kuulama saanud minna. Ning see oli võimas elamus. Ma ilmselt ei mõista nende lugude sügavat sisu ja tähendust, ent ka võõra kuulajana tekitab see emotsiooni.

4. Kinnie Starr ja Tanya Tagaq Body like a Queen

Vägi on ka selles loos. Naiste vägi, mis on kahe esitaja poolt viidud nii kõrgeks kui vähegi saab minna. Kinnie Starr on Kanada räppar, seega on sõnad selles loos väga olulised. Ning ebakindluse meres on meeldetuletus enda kehast kui kuningannast värkendav.  See lugu võtab kokku ka minu mõneaastase huvi Kanada muusika ja Kanada Arktika vastu. Tanya Tagaq ja Kinnie Starr on mõlemad siin blogis varem kajastamist leidnud.

5. Tom Jones ja The Reason

Tom Jonesi hääl on mulle meeldinud. Mitte noorena ja võimsana, vaid pigem 90-ndate kogenumas ja õrnemas variandis. Seda lugu olen ma kuulanud päevade kaupa, kaasa laulnud. Ning aeg-ajalt on teda vaja hea tunde tekitamiseks, lootuse tekitamiseks.

6. Hedningarna Täss on nainen

Taas näiste vägi ja müstiline muusika põhjamaine muusika. See lugu annab mulle ka jõudu, aitab jala vastu maad lüüa ja ennast kehtestada. Hedningarna meeldib mulle väga, aga see on lugu, mis tuleb esimesena meelde nendelt.

7. Elisapie Isaac Moi Elsie

Karge, kauge lugu. Ka video on lummav ja karge. Teeb mind mõtlikuks, rahulikuks. Ehkki ma sõnu ei mõista, siis on ta ikkagi imeilus. Jällegi, lugu mida ma olen päevade kaupa järjest kedranud ja siis mõne aja pärast jällegi tagasi tulnud.

7. Johansonid Tahan koju

Ühel hetkel, kui mulle tundus, et maailm on karm ja miski ei edene, oli see lugu mu päästerõngas. Kui elu oli jälle tagasi rõõmsamaks läinud, muutusid minu jaoks selle laulu sõnade tähendus. Raskel hetkel oli kodu midagi sellist, kuhu ma polnud veel jõudnud ja kust tagasi ei tulda, kuid siis sai sellest midagi, mille poole püüelda. Midagi ilusat ja helget, kuhu on hea ikka ja jälle tulla. See lugu paneb mind tänagi heldimuspisarat valama. Ning ka sellel lool on oma vägi sees.

Millise raamatu ma kaasa võtaks? BBC annab kaasa Piibli ja Shakespeari kogutud teosed. Mul on raske valida, sest neid teoseid, mida tahaks lugeda ja ma veel ei ole lugeda jõudnud, on päris mitmeid. Ent mis võiks olla mulle toeks. Seda pakub mulle Martti Larni Ilusa seakarjuse, mis on ilmunud eesti keeles 1961. aastal Loomingu raamatukogus. Ja luksus? Minu esimene mõte on vann. Vann on see sõna ja asi, mis seondub luksusega. On see siis kasutatav ja praktiline või mitte. Aga see on igapäevaelu kõige mõnusam luksus.

 

vaade edasi ja tagasi

Väga paljud teevad parasjagu kokkuvõtet mööduvast aastast. Mina samamoodi. See on mu peas tavaliselt iga aasta lõpus olemas. Ma olen tavaliselt püüdnud panna aastat ühte märksõnasse. Aga kirja neid aastavahetuse mõtisklusi ma tavaliselt ei ole tahtnud panna. Või kui olen tahtnud, siis pole ma aega võtnud nende üles kirjutamiseks.

Kui ma aastale 2013 tagasi vaatan, siis ma pean ütlema, et oli keeruline aasta. Aga ma olen tänulik selle keerukuse ja raskuse eest. Ma õppisin palju. Eelkõige enda võimete piiride kohta. Minu jaoks oli see täiskasvanumaks saamise keeruline aasta. Ning kui mõelda ühele märksõnale, siis on selleks kodu. Ma tegelesin palju kodu järele igatsemisega, kodu koristamisega ja kodus olemise nautimisega. Elu püüdis mulle ette anda mitmeid kodu definitsioone ja ma tegelesin nende uurimisega. Jaanuaris-veebruaris tundsin ma ennast kodutuna – sõitsin kahe linna vahet ning kuskil ei olnud kuigi kodune. Veebruaris-märtsis tegin suurpuhastust, tõstsin kodu ringi ja tegin endale mugavamaks. Ja suhted kodu juurde kuuluvate inimeste vahel läksid keeruliseks. Mais oli mu igatsus kodu ja kodus olemise järgi nii suur, et see muutus üheks põhjuseks minu haigeks jäämise juures. Terve suvi olin ma kenasti oma kodus ja see oli väga tore aeg. Ning see andis mulle jõudu selgeks mõelda, keda ja mida ma oma koju tahaksin. Maikuus sain perekonna nõusse ja me loobusime telekast. Augustis ütlesin ühele inimesele, et minu kodu on õnnelikum ja mõnusam ilma temata. Terve sügise olen plaaninud ja ette valmistanud sammu, mis nüüd on kohe-kohe päris reaalsuseks saamas. Minust sai detsembri keskel koduomanik. Seega, kui eelmisel aastal pakkus elu mulle kodu definitsioone, siis nüüd saan mina hakata ise oma kodu defineerima ja kujundama. See on minu jaoks täna väga tore mõte.

Uus kodu toob endaga kaasa paar uut hobi, seal on vaja teha remonti ja sisustada. See on täna hirmutav ja põnev korraga.

Enamus mu sõpradest teab, et ma kolin sinna koos oma pojaga. Aitäh sõpradele, kes mind sellel keerulisel aastal on ära kuulanud, kaasa mõelnud ja toeks olnud. Ühesõnaga, mu abielu sai sellel aastal otsa. Lahku kolimine on märk selle keerulise loo lõppemisest. Edasi saab minna ainult paremaks!

Ilusat aastavahetust ja head uut aastat kõikidele!

segadus

Mul on raskusi. Kirjutamisega eriti. Aga mõned uitmõtted saab ju välja lasta. Lihtsalt avastasin, et üks mu lemmikute hulka kuuluv muusik Olafur Arnalds esineb varsti Tallinnas. Muidugi on see tööpäeval, mil enne ja pärast seda on mul tohutu hulk õppetööd. Piletid on kallid ja ilmselt müüakse ka kohe välja. Aga Olafur Arnalds on hea muusik.

See lugu on üks mu lemmikuid, asub mu töötegemise muusika listis. Mõtlik ja rahulik, ent samas intensiivne.  Oh, kuis saaks kahestuda!

Ma olen oma vaiksetel ja kulgemise hetkedel aru saanud, et ma ei hiilga enesekindlusega. Mulle tundub see raske, et ma pea iga paari päeva tagant pean end veenma, et ma saan teha seda, mida ma olen õppinud ja ma olen väärt olema selles kohas just seda tööd tegemas. Ühest küljest, elades oma teadmistega, tunduvad need teadmised nii loomulikud. Kerge on mõelda, et seda ja teist teavad kõik inimesed. Ja siis pean ma oma enesekindlusetule minale meelde tuletama, et tegelikult ei tea. Miks see mul nii sageli meelest läheb? Miks mulle tundub, et teiste teadmised on tähtsamad ja vajalikumad, kui minu omad? Miks tundub teistes liivakastides olev liiv kollasem ja paremini vormitav?

Kui ma need mõtted olen ära mõelnud, siis jõuan ma tõdemuseni, et mul vist on keskeakriis. Ja ilusad punased kontsadega kummikud on mul ka.